Vaatleme kasutajatuge elementhaaval:
- Kättesaadavus - Siin peitub ÕISi kasutajatoe Achilleuse kand. Terve kasutajatugi (kui välja arvata nõrgalt välja hõigatud tuutoritund esimese aasta alguses) on üles ehitatud väikesele nupule "Abi" iga lehe üleval paremas nurgas. Mina isiklikult märkasin seda alles nüüd, kui hakkasin selle pilguga lehte uurima. See nupp viib hunnikule PDF failidele, mille läbimine võtab aastaid. Lisaks on võimalik ilmselt helistada dekanaati, kuid seda naljalt õpilane esimese aasta esimesel nädalal ei tee.
- Täpsus ja katvus - Nii palju kui suutsin informatsiooni läbida, tundub see olevat asjakohane.
- Järjepidevus - Ma ei ole kunagi kohanud ühtki muud vormi ÕISi dokumentatsioonist kui eelnimet variant. On väga järjepidev.
- Töökindlus - Kui ÕIS on maas, on see väike abinupp maas.
- Paindlikkus - Kõigile serveeritakse sama info.
- Tagasihoidlikkus - Siin hiilgab ÕISi kasutajatugi kuldseid vikerkaari - nii tagasihoidlikku kasutajatuge pole ma veel kohanud.
Kasutaja abistamise viisidest võib nimetada vaid veebidokumentatsiooni, milles sisaldub ka osaliselt teisi meetodeid (on mõned piltidega tutorialid).
Kohanduvatest abisüsteemidest ei maksa siinkohal ilmselt kõnelda, kuna see ajaks niigi ülikeerulise õppesüsteemi üle igasuguse piiri. Mõelda vaid, kui ta otsustab iga päev ümber, mis tasemega sa oled - nii kaoks igasugune võimalus mingitki abi leida.
Abiinformatsioon toimetatakse kasutajale ühe kompsuna ning patsutatakse seljale: "Õnn kaasa!".
Teemaväliselt rääkides on aga ÕISist saanud teatud mõttes TÜ mitteformaalne rebaste retsimise traditsioon. Kuulsin aastaid sellest õudusest enne sisseastumist ning ma ei pidanud sugugi pettuma! Ilmselt tahetaksegi seeläbi sisestada ühtekuuluvustunnet akadeemikute seltskonda - ma pole veel kohanud ülikoollast, kellega ÕISi hurjutada ei saaks.
